Kas inimesed on tõesti nii halvad kui räägitakse? Kas inimene on inimesele hunt? Ning meie osaks on vaid telos rullides maailmalõppu oodata? Meh! COSMODOLPHINS on lavastus, mis räägib hoopis teist juttu! Näidates meile hoopis teist pilti inimestest ja maailmast, kui seni on tavaks olnud mõelda ja rääkida. Inimene – sa ei ole nii halb kui sa arvad! Võimalik, et inimene on lausa hea...
Sveta Grigorjeva uuslavastus seob omavahel pärimuse, utoopia ja ulme, et leiutada viise, kuidas inimkonnana edasi liikuda. Mis liiki kogukondasid me vajame? Mis liiki tantse võiksime jätkusuutlikuma maailma loomise tarvis tantsida? Kuidas olla koos maailmas, mis meid aina rohkem killustab?
Laval on 12 etendajat nii Südalinna Teatrist kui ka väljastpoolt – nii suure kollektiiviga pole Grigorjeva varem koostööd teinud.
P.S. Lavastuse tegevus ei pruugi toimuda kosmoses ning laval ei pruugi näha delfiine.
Sveta Grigorjeva on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja kriitik. Ta on avaldanud kolm luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013), „American beauty“ (2018) ja „Frankenstein“ (2023), mille eest pälvis ta 2025. aastal Jaan Krossi kirjandusauhinna. Tema lavastuste hulka kuuluvad näiteks „FAKERZ“ (2021), “Sütitajad” (2024), “Gargantua” (2025) ja „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada“ (2022), mis pärjati parimaks tantsulavastuseks 2023. aasta Teatriauhindadel. Kunstnikuna huvitab teda spinozalik „me ei tea siiani, milleks keha on võimeline“ lähtestus ning tihtipeale just ekspressiivse keha ja teksti võimalik subversiivne olemus ja potentsiaal. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes Eestis ja välismaal. Aastal 2022 sai Grigorjeva teise magistrikraadi "Choreography and Performance" erialal Justus-Liebig ülikoolist Giessenis Saksamaal ning alustas sügisel 2023 nooremteadurina doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
NB! Lavastuses kasutatakse põhku, palume allergia korral sellega arvestada. Istumine on suures osas patjadel, soovitame riietuda mugavalt.
Lavastaja / koreograaf / etendaja: Sveta Grigorjeva
Etendajad: Tatjana Jegoruškina, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Indrek Kornel, Katrin Kreutzberg, Oleksandra Levytska, Jaana Persidski, Olga Privis, Anna Sergejeva, Kristiina Vilipõld
Helilooja, tehniline tugi: Martin Kirsiste
Valguskunstnik: Sebastian Talmar
Lavakunstnik, kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Tehniline stsenograaf: Kristiina Tinnu Tang 
Videokunstnik: Piret Parrest
Dramaturg: Kerli Ever
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Abakhan Fabrics Eesti, AkzoNobel, Lind Living

Kas inimesed on tõesti nii halvad kui räägitakse? Kas inimene on inimesele hunt? Ning meie osaks on vaid telos rullides maailmalõppu oodata? Meh! COSMODOLPHINS on lavastus, mis räägib hoopis teist juttu! Näidates meile hoopis teist pilti inimestest ja maailmast, kui seni on tavaks olnud mõelda ja rääkida. Inimene – sa ei ole nii halb kui sa arvad! Võimalik, et inimene on lausa hea...
Sveta Grigorjeva uuslavastus seob omavahel pärimuse, utoopia ja ulme, et leiutada viise, kuidas inimkonnana edasi liikuda. Mis liiki kogukondasid me vajame? Mis liiki tantse võiksime jätkusuutlikuma maailma loomise tarvis tantsida? Kuidas olla koos maailmas, mis meid aina rohkem killustab?
Laval on 12 etendajat nii Südalinna Teatrist kui ka väljastpoolt – nii suure kollektiiviga pole Grigorjeva varem koostööd teinud.
P.S. Lavastuse tegevus ei pruugi toimuda kosmoses ning laval ei pruugi näha delfiine.
Sveta Grigorjeva on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja kriitik. Ta on avaldanud kolm luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013), „American beauty“ (2018) ja „Frankenstein“ (2023), mille eest pälvis ta 2025. aastal Jaan Krossi kirjandusauhinna. Tema lavastuste hulka kuuluvad näiteks „FAKERZ“ (2021), “Sütitajad” (2024), “Gargantua” (2025) ja „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada“ (2022), mis pärjati parimaks tantsulavastuseks 2023. aasta Teatriauhindadel. Kunstnikuna huvitab teda spinozalik „me ei tea siiani, milleks keha on võimeline“ lähtestus ning tihtipeale just ekspressiivse keha ja teksti võimalik subversiivne olemus ja potentsiaal. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes Eestis ja välismaal. Aastal 2022 sai Grigorjeva teise magistrikraadi "Choreography and Performance" erialal Justus-Liebig ülikoolist Giessenis Saksamaal ning alustas sügisel 2023 nooremteadurina doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
NB! Lavastuses kasutatakse põhku, palume allergia korral sellega arvestada. Istumine on suures osas patjadel, soovitame riietuda mugavalt.
Lavastaja / koreograaf / etendaja: Sveta Grigorjeva
Etendajad: Tatjana Jegoruškina, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Indrek Kornel, Katrin Kreutzberg, Oleksandra Levytska, Jaana Persidski, Olga Privis, Anna Sergejeva, Kristiina Vilipõld
Helilooja, tehniline tugi: Martin Kirsiste
Valguskunstnik: Sebastian Talmar
Lavakunstnik, kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Tehniline stsenograaf: Kristiina Tinnu Tang 
Videokunstnik: Piret Parrest
Dramaturg: Kerli Ever
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Abakhan Fabrics Eesti, AkzoNobel, Lind Living

Kas inimesed on tõesti nii halvad kui räägitakse? Kas inimene on inimesele hunt? Ning meie osaks on vaid telos rullides maailmalõppu oodata? Meh! COSMODOLPHINS on lavastus, mis räägib hoopis teist juttu! Näidates meile hoopis teist pilti inimestest ja maailmast, kui seni on tavaks olnud mõelda ja rääkida. Inimene – sa ei ole nii halb kui sa arvad! Võimalik, et inimene on lausa hea...
Sveta Grigorjeva uuslavastus seob omavahel pärimuse, utoopia ja ulme, et leiutada viise, kuidas inimkonnana edasi liikuda. Mis liiki kogukondasid me vajame? Mis liiki tantse võiksime jätkusuutlikuma maailma loomise tarvis tantsida? Kuidas olla koos maailmas, mis meid aina rohkem killustab?
Laval on 12 etendajat nii Südalinna Teatrist kui ka väljastpoolt – nii suure kollektiiviga pole Grigorjeva varem koostööd teinud.
P.S. Lavastuse tegevus ei pruugi toimuda kosmoses ning laval ei pruugi näha delfiine.
Sveta Grigorjeva on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja kriitik. Ta on avaldanud kolm luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013), „American beauty“ (2018) ja „Frankenstein“ (2023), mille eest pälvis ta 2025. aastal Jaan Krossi kirjandusauhinna. Tema lavastuste hulka kuuluvad näiteks „FAKERZ“ (2021), “Sütitajad” (2024), “Gargantua” (2025) ja „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada“ (2022), mis pärjati parimaks tantsulavastuseks 2023. aasta Teatriauhindadel. Kunstnikuna huvitab teda spinozalik „me ei tea siiani, milleks keha on võimeline“ lähtestus ning tihtipeale just ekspressiivse keha ja teksti võimalik subversiivne olemus ja potentsiaal. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes Eestis ja välismaal. Aastal 2022 sai Grigorjeva teise magistrikraadi "Choreography and Performance" erialal Justus-Liebig ülikoolist Giessenis Saksamaal ning alustas sügisel 2023 nooremteadurina doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
NB! Lavastuses kasutatakse põhku, palume allergia korral sellega arvestada. Istumine on suures osas patjadel, soovitame riietuda mugavalt.
Lavastaja / koreograaf / etendaja: Sveta Grigorjeva
Etendajad: Tatjana Jegoruškina, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Indrek Kornel, Katrin Kreutzberg, Oleksandra Levytska, Jaana Persidski, Olga Privis, Anna Sergejeva, Kristiina Vilipõld
Helilooja, tehniline tugi: Martin Kirsiste
Valguskunstnik: Sebastian Talmar
Lavakunstnik, kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Tehniline stsenograaf: Kristiina Tinnu Tang 
Videokunstnik: Piret Parrest
Dramaturg: Kerli Ever
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Abakhan Fabrics Eesti, AkzoNobel, Lind Living

Kas inimesed on tõesti nii halvad kui räägitakse? Kas inimene on inimesele hunt? Ning meie osaks on vaid telos rullides maailmalõppu oodata? Meh! COSMODOLPHINS on lavastus, mis räägib hoopis teist juttu! Näidates meile hoopis teist pilti inimestest ja maailmast, kui seni on tavaks olnud mõelda ja rääkida. Inimene – sa ei ole nii halb kui sa arvad! Võimalik, et inimene on lausa hea...
Sveta Grigorjeva uuslavastus seob omavahel pärimuse, utoopia ja ulme, et leiutada viise, kuidas inimkonnana edasi liikuda. Mis liiki kogukondasid me vajame? Mis liiki tantse võiksime jätkusuutlikuma maailma loomise tarvis tantsida? Kuidas olla koos maailmas, mis meid aina rohkem killustab?
Laval on 12 etendajat nii Südalinna Teatrist kui ka väljastpoolt – nii suure kollektiiviga pole Grigorjeva varem koostööd teinud.
P.S. Lavastuse tegevus ei pruugi toimuda kosmoses ning laval ei pruugi näha delfiine.
Sveta Grigorjeva on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja kriitik. Ta on avaldanud kolm luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013), „American beauty“ (2018) ja „Frankenstein“ (2023), mille eest pälvis ta 2025. aastal Jaan Krossi kirjandusauhinna. Tema lavastuste hulka kuuluvad näiteks „FAKERZ“ (2021), “Sütitajad” (2024), “Gargantua” (2025) ja „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada“ (2022), mis pärjati parimaks tantsulavastuseks 2023. aasta Teatriauhindadel. Kunstnikuna huvitab teda spinozalik „me ei tea siiani, milleks keha on võimeline“ lähtestus ning tihtipeale just ekspressiivse keha ja teksti võimalik subversiivne olemus ja potentsiaal. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes Eestis ja välismaal. Aastal 2022 sai Grigorjeva teise magistrikraadi "Choreography and Performance" erialal Justus-Liebig ülikoolist Giessenis Saksamaal ning alustas sügisel 2023 nooremteadurina doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
NB! Lavastuses kasutatakse põhku, palume allergia korral sellega arvestada. Istumine on suures osas patjadel, soovitame riietuda mugavalt.
Lavastaja / koreograaf / etendaja: Sveta Grigorjeva
Etendajad: Tatjana Jegoruškina, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Indrek Kornel, Katrin Kreutzberg, Oleksandra Levytska, Jaana Persidski, Olga Privis, Anna Sergejeva, Kristiina Vilipõld
Helilooja, tehniline tugi: Martin Kirsiste
Valguskunstnik: Sebastian Talmar
Lavakunstnik, kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Tehniline stsenograaf: Kristiina Tinnu Tang 
Videokunstnik: Piret Parrest
Dramaturg: Kerli Ever
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Abakhan Fabrics Eesti, AkzoNobel, Lind Living

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson
Dramaturg: Maike Lond
Helikunstnik: Kalle Tikas
Lavakunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Siim Reispass
Produtsent: Pille-Triinu Maiste ja Ingrid Kääramees
Kestus: 1 tund ja 10 minutit
Fotod: Teet Raik
Esietendus 20. märtsil 2026.
Lavastus on sobilik kõigile alates 12. eluaastast
Palume saali sisenedes välisjalanõud ära võtta, võite kaasa võtta ka vahetusjalanõud või villased sokid.
Zuga uus lavastus võtab kampa vaimse tervise. Nagu suur ja tundlik loom, elab ta meie kodus, meie toas, meie teki all, meie peas. Mis ta tahab meist? Mida ta vajab? Mis tal viga on?
Noortel on iga päev kuklas sõda, kliima, päevapoliitika, koolivahetus, vanemate lahutus ja nõme vanem vend. Sellest on juba küll. See on isegi rohkem kui küll. Aga ei, lisame veel tähelepanumajanduse, ekstreemseid seisukohti nõudvad algorütmid ja valeinfot levitavad botiarmeed. Miks siis, olles ise ka selle kõigega kursis, küsivad täiskasvanud noortelt ikka, et “Mis sul viga on?”.
Lavastus “Mis sul viga on?” sünnib koostöös vaimse tervise eestkõneleja Peaasi.ee-ga. Enne lavastuse loomisprotsessi käis Zuga koolides noortega teemat avamas ning läbis vaimse tervise esmaabikoolituse.
Noorte inimeste pead tunduvad täiskasvanutele täiesti isevärki ja unikaalsed. Kõik, mis noori ümbritseb, mõjub kas hästi suurelt või liiga väikeselt; kas jube hästi või kohutavalt kehvasti või lihtsalt mõttetult. Täiskasvanud sügavad nõutult kukalt, mõned tublimad neist on lukustanud end laborisse, et lõpuks välja selgitada, kuidas noore inimese aju töötab. Nad kirjeldavad oma avastusi umbes nii: kujuta ette, et sa avad täiesti töötava arvuti korpuse; sa näed juhtmeid, mille otstes olevad pistikud on kõik kuhugi ühendatud; sa paned silmad kinni ja tõmbad mõned juhtmed välja nii, et need polegi enam ühendatud ja mõne juhtme välja nii, et üks ots on veel ühenduses arvutiga. Kujuta ette, et neid ühendusi on miljoneid ja kujuta ette, et enamus on kas täielikult või osaliselt ühendamata. Nüüd pane silmad kinni ja hakka neid miljoneid ühendusi uuesti kokku panema lootusega, et ehk õnnestub. 
Zuga Ühendatud Tantsijad on tantsijaid ja koreograafe koondav ühendus. Nad on juba üle 20 aasta tegelenud liikumise kaudu koos loomise, publiku kaasamise ja ühiskondlike teemade käsitlemisega. Zuga lavastused ei sünni ainult kinnises stuudios, vaid elus – koostöös kogukondade, laste, noorte ja vaatajatega, nende töid iseloomustab soojus, vahetus ning publiku usaldamine. Nende lastelavastused on pälvinud tähelepanu ja mitmeid teatri- ja tantsuauhindu (Salme Reegi auhind, Draamakese auhind, Eesti teatri aastaauhind, Sõltumatu etenduskunsti auhind, jne) ning nad on esinenud oma lavastustega nii Eestis kui väljaspool.
Publik on rääkinud:
“suht naiss oli” – gümnaasiumiastme õpilane
“ta laps oli läbimängul käinud ja olevat öelnud, et väga lahe!” 
“Käisin täna klassiga teie etendust vaatamas. Olite lavastuse huvitavalt üles ehitanud, eestlasele natuke ebamugav – turvalisem on olla vaatleja ja toolis kinni. Ära läksin tundega, et täiskasvanutele soojalt-rangelt soovituslik. Aitäh teile.” – Helmi Miido
Arvustused:
“Miks peab midagi viga olema?” – Ilo Tuule Rajand, Sirp, 24.04.2026
“Teatriarvustus. Katrin Ruus: kapuutsi sees on inimene. “Mis sul viga on?”” – Katrin Ruus, Edasi.org, 12.05.2026
“Zuga tantsijad etendavad tundlikke teemasid seletamatu kergusega” – Iiris Viirpalu, Õpetajate Leht, 25.08.2026
Meedias:
“Lavale jõuab Zuga Ühendatud Tantsijate vaimse tervise teemaline lavastus” – ERR kultuuriportaal, 18.03.2026
“Tantsulavastus “Mis sul viga on?” otsib noorte ärevuse põhjuseid” – OP!, 22.03.2026

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson
Dramaturg: Maike Lond
Helikunstnik: Kalle Tikas
Lavakunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Siim Reispass
Produtsent: Pille-Triinu Maiste ja Ingrid Kääramees
Kestus: 1 tund ja 10 minutit
Fotod: Teet Raik
Esietendus 20. märtsil 2026.
Lavastus on sobilik kõigile alates 12. eluaastast
Palume saali sisenedes välisjalanõud ära võtta, võite kaasa võtta ka vahetusjalanõud või villased sokid.
Zuga uus lavastus võtab kampa vaimse tervise. Nagu suur ja tundlik loom, elab ta meie kodus, meie toas, meie teki all, meie peas. Mis ta tahab meist? Mida ta vajab? Mis tal viga on?
Noortel on iga päev kuklas sõda, kliima, päevapoliitika, koolivahetus, vanemate lahutus ja nõme vanem vend. Sellest on juba küll. See on isegi rohkem kui küll. Aga ei, lisame veel tähelepanumajanduse, ekstreemseid seisukohti nõudvad algorütmid ja valeinfot levitavad botiarmeed. Miks siis, olles ise ka selle kõigega kursis, küsivad täiskasvanud noortelt ikka, et “Mis sul viga on?”.
Lavastus “Mis sul viga on?” sünnib koostöös vaimse tervise eestkõneleja Peaasi.ee-ga. Enne lavastuse loomisprotsessi käis Zuga koolides noortega teemat avamas ning läbis vaimse tervise esmaabikoolituse.
Noorte inimeste pead tunduvad täiskasvanutele täiesti isevärki ja unikaalsed. Kõik, mis noori ümbritseb, mõjub kas hästi suurelt või liiga väikeselt; kas jube hästi või kohutavalt kehvasti või lihtsalt mõttetult. Täiskasvanud sügavad nõutult kukalt, mõned tublimad neist on lukustanud end laborisse, et lõpuks välja selgitada, kuidas noore inimese aju töötab. Nad kirjeldavad oma avastusi umbes nii: kujuta ette, et sa avad täiesti töötava arvuti korpuse; sa näed juhtmeid, mille otstes olevad pistikud on kõik kuhugi ühendatud; sa paned silmad kinni ja tõmbad mõned juhtmed välja nii, et need polegi enam ühendatud ja mõne juhtme välja nii, et üks ots on veel ühenduses arvutiga. Kujuta ette, et neid ühendusi on miljoneid ja kujuta ette, et enamus on kas täielikult või osaliselt ühendamata. Nüüd pane silmad kinni ja hakka neid miljoneid ühendusi uuesti kokku panema lootusega, et ehk õnnestub. 
Zuga Ühendatud Tantsijad on tantsijaid ja koreograafe koondav ühendus. Nad on juba üle 20 aasta tegelenud liikumise kaudu koos loomise, publiku kaasamise ja ühiskondlike teemade käsitlemisega. Zuga lavastused ei sünni ainult kinnises stuudios, vaid elus – koostöös kogukondade, laste, noorte ja vaatajatega, nende töid iseloomustab soojus, vahetus ning publiku usaldamine. Nende lastelavastused on pälvinud tähelepanu ja mitmeid teatri- ja tantsuauhindu (Salme Reegi auhind, Draamakese auhind, Eesti teatri aastaauhind, Sõltumatu etenduskunsti auhind, jne) ning nad on esinenud oma lavastustega nii Eestis kui väljaspool.
Publik on rääkinud:
“suht naiss oli” – gümnaasiumiastme õpilane
“ta laps oli läbimängul käinud ja olevat öelnud, et väga lahe!” 
“Käisin täna klassiga teie etendust vaatamas. Olite lavastuse huvitavalt üles ehitanud, eestlasele natuke ebamugav – turvalisem on olla vaatleja ja toolis kinni. Ära läksin tundega, et täiskasvanutele soojalt-rangelt soovituslik. Aitäh teile.” – Helmi Miido
Arvustused:
“Miks peab midagi viga olema?” – Ilo Tuule Rajand, Sirp, 24.04.2026
“Teatriarvustus. Katrin Ruus: kapuutsi sees on inimene. “Mis sul viga on?”” – Katrin Ruus, Edasi.org, 12.05.2026
“Zuga tantsijad etendavad tundlikke teemasid seletamatu kergusega” – Iiris Viirpalu, Õpetajate Leht, 25.08.2026
Meedias:
“Lavale jõuab Zuga Ühendatud Tantsijate vaimse tervise teemaline lavastus” – ERR kultuuriportaal, 18.03.2026
“Tantsulavastus “Mis sul viga on?” otsib noorte ärevuse põhjuseid” – OP!, 22.03.2026

Tänases maailmas on kokku tulemine erakordselt keerukas. Iga keha sammub oma rada, oma isiklikul teekonnal, seistes silmitsi soovimatute takistustega. Selle käigus võib ka kõige lihtsam žest kujuneda radikaalseks. Üksainus samm ruumis võib näida mateeriat lõikavat, läbides sealjuures võimatuna paistvaid vahemaid. Protsessi sees viibijate jaoks on need hetked kui imed. Kõrvalseisja jaoks ehk lihtsalt üks jalutuskäik. Tühimik sisemise vajaduse ja välise näivuse vahel on koht, kus see lavateos elab.
Sa oled sina ja samal ajal oled sa teine. Ilma matkimiseta, ilma sarkasmita. On tarvis ülimat usaldust, et jälgida, kuidas teine saab sinuks. Isegi siis, kui sa ei soovi seda näha. Isegi siis, kui seda on liiga palju kanda.
Tegemist on paradoksiga – usaldus on ühtlasi ka suurim risk. Tegeliku iseenda näitamine on eeltingimus ja samas suurim väljakutse. Mis juhtub, kui sa seda ei tee? Siinne teos ei kata sinu vigu kinni, vead loovadki materjali.
See töö kuulub eskalatsiooni peatamise ajajärku.
Me elame kollektiivses pausis, nagu ootaksime, et miski plahvatab. See teos ei lahenda, vaid kannab seda pinget, nagu kehad kannavad pinget proovisaalis. Eskalatsioon ei toimu kusagil mujal. See on juba siin.
Ebaõnnestumine on selles protsessis saanud uue tähenduse.
Me, pagan, ei hooli enam sellest, kui läbi kukume. Ebaõnnestumine tähendab poolikult panustamist, tähendab, et me ei andnud endast kõike. Asi on sisemises põlemises, mitte lihvitud olekus. Panused ei ole harmoonial või täiuslikkusel, vaid sügavusel, kohalolul, riskil.
 
See teos algab raskuste ja jätkub paradoksiga. Usaldus, mis on risk. Turvatunne, mis variseb kokku. Vabadus, mis nõuab distsipliini. Pimedus, mis loob hoolivust.
“Ma loodan, et see (lavastus) ei ole turvaline. Ma tahan, et see mõjuks nagu raputus, aga mitte vägivaldne, vaid selline, et sa ärkaks.”
THE SPACE BETWEEN US IS NOT EMPTY ei ole valmis. See on sinna teel. See on prooviruum, mis laieneb teatrisaali. See ei kutsu publikut viimseni lihvitud vastusesse, vaid haprale katsele luua ühendus – kus isegi kõige lihtsam tegu võib muutuda radikaalseks.
 
Rūta Ronja Pakalne on Läti-Eesti vabakutseline tantsu- ja filmikunstnik, kes baseerub Eestis. Tema interdistsiplinaarne praktika hõlmab koreograafiat, etenduskunsti, filmitegemist ja õpetamist, uurides keha, kohalolu ja igapäevaelu kogemust. Tal on koreograafia bakalaureusekraad Läti Kultuuriakadeemiast, filmikunsti magistrikraad Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudist, lisaks on ta koolitanud end P.A.R.T.S.-is Brüsselis. Alates 2019. aastast õpetab Pakalne BFM-is, MUBA-s ja ETA Tantsukoolis. Koos Laura Kvelsteiniga loodud tantsulavastus “Connext” oli 2018. aasta Eesti teatri auhindade tantsulavastuse laureaat. Tema hiljutiste projektide hulka kuuluvad „Body of Dreams“ (2023) – koostöös Laura Kvelsteiniga, mis uurib kehaarhiive, „Freedom to Lose Control Together with the Many“ (2023) ning tantsufilmid „H61“ ja „Centrifugal“ (2024). Ta loob ka eksperimentaalseid tantsufilme, mis uurivad liikumist ja kehastunud jutuvestmist.
Veebileht: rutaronja.com
Arvustused:
“ARVUSTUS | Kui ainult tants saab veel maailma päästa” – Tiina Saar-Veelmaa, Eesti Päevaleht, 10.11.2025
“Koosolemise talumatu kergus” – Õnne-Mary Tõnurist, Sirp, 14.11.2025
“Arvustus. “Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab”: mõtisklus tantsuga ja tantsuta” – Kaisa Kattai, ERR kultuuriportaal, 6.12.2025
“Olemisen sietämätön keveys” – Matti Saarelan, Kielipuolen päiväkirja, 21.05.2026

Tänases maailmas on kokku tulemine erakordselt keerukas. Iga keha sammub oma rada, oma isiklikul teekonnal, seistes silmitsi soovimatute takistustega. Selle käigus võib ka kõige lihtsam žest kujuneda radikaalseks. Üksainus samm ruumis võib näida mateeriat lõikavat, läbides sealjuures võimatuna paistvaid vahemaid. Protsessi sees viibijate jaoks on need hetked kui imed. Kõrvalseisja jaoks ehk lihtsalt üks jalutuskäik. Tühimik sisemise vajaduse ja välise näivuse vahel on koht, kus see lavateos elab.
Sa oled sina ja samal ajal oled sa teine. Ilma matkimiseta, ilma sarkasmita. On tarvis ülimat usaldust, et jälgida, kuidas teine saab sinuks. Isegi siis, kui sa ei soovi seda näha. Isegi siis, kui seda on liiga palju kanda.
Tegemist on paradoksiga – usaldus on ühtlasi ka suurim risk. Tegeliku iseenda näitamine on eeltingimus ja samas suurim väljakutse. Mis juhtub, kui sa seda ei tee? Siinne teos ei kata sinu vigu kinni, vead loovadki materjali.
See töö kuulub eskalatsiooni peatamise ajajärku.
Me elame kollektiivses pausis, nagu ootaksime, et miski plahvatab. See teos ei lahenda, vaid kannab seda pinget, nagu kehad kannavad pinget proovisaalis. Eskalatsioon ei toimu kusagil mujal. See on juba siin.
Ebaõnnestumine on selles protsessis saanud uue tähenduse.
Me, pagan, ei hooli enam sellest, kui läbi kukume. Ebaõnnestumine tähendab poolikult panustamist, tähendab, et me ei andnud endast kõike. Asi on sisemises põlemises, mitte lihvitud olekus. Panused ei ole harmoonial või täiuslikkusel, vaid sügavusel, kohalolul, riskil.
 
See teos algab raskuste ja jätkub paradoksiga. Usaldus, mis on risk. Turvatunne, mis variseb kokku. Vabadus, mis nõuab distsipliini. Pimedus, mis loob hoolivust.
“Ma loodan, et see (lavastus) ei ole turvaline. Ma tahan, et see mõjuks nagu raputus, aga mitte vägivaldne, vaid selline, et sa ärkaks.”
THE SPACE BETWEEN US IS NOT EMPTY ei ole valmis. See on sinna teel. See on prooviruum, mis laieneb teatrisaali. See ei kutsu publikut viimseni lihvitud vastusesse, vaid haprale katsele luua ühendus – kus isegi kõige lihtsam tegu võib muutuda radikaalseks.
 
Rūta Ronja Pakalne on Läti-Eesti vabakutseline tantsu- ja filmikunstnik, kes baseerub Eestis. Tema interdistsiplinaarne praktika hõlmab koreograafiat, etenduskunsti, filmitegemist ja õpetamist, uurides keha, kohalolu ja igapäevaelu kogemust. Tal on koreograafia bakalaureusekraad Läti Kultuuriakadeemiast, filmikunsti magistrikraad Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudist, lisaks on ta koolitanud end P.A.R.T.S.-is Brüsselis. Alates 2019. aastast õpetab Pakalne BFM-is, MUBA-s ja ETA Tantsukoolis. Koos Laura Kvelsteiniga loodud tantsulavastus “Connext” oli 2018. aasta Eesti teatri auhindade tantsulavastuse laureaat. Tema hiljutiste projektide hulka kuuluvad „Body of Dreams“ (2023) – koostöös Laura Kvelsteiniga, mis uurib kehaarhiive, „Freedom to Lose Control Together with the Many“ (2023) ning tantsufilmid „H61“ ja „Centrifugal“ (2024). Ta loob ka eksperimentaalseid tantsufilme, mis uurivad liikumist ja kehastunud jutuvestmist.
Veebileht: rutaronja.com
Arvustused:
“ARVUSTUS | Kui ainult tants saab veel maailma päästa” – Tiina Saar-Veelmaa, Eesti Päevaleht, 10.11.2025
“Koosolemise talumatu kergus” – Õnne-Mary Tõnurist, Sirp, 14.11.2025
“Arvustus. “Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab”: mõtisklus tantsuga ja tantsuta” – Kaisa Kattai, ERR kultuuriportaal, 6.12.2025
“Olemisen sietämätön keveys” – Matti Saarelan, Kielipuolen päiväkirja, 21.05.2026

Külli Roosna ja Kenneth Flaki uuslavastus

Külli Roosna ja Kenneth Flaki uuslavastus

Üüve-Lydia Toompere soololavastus otsib täiuslikkust, mida tuleb kivi-kivi haaval kokku tassida. Publiku silme all väljub Toompere kookonist ning muundub laval oma uueks alter egoks Flex. Vankumatult disainib ta laval perfektset ruumi ja hetke, kuid võib juhtuda, et hakkab selle jooksul ise otsast murenema. Lavastus viib vaatajad nihestatud jõusaali, enesetuunija laboratooriumisse ja paralleelreaalsusesse, kus tähelepanu on üksikindiviidi võimatul võimekusel. Jõujaam süstib usku, ent paneb proovile ka ühiskondlikke arusaamu rammu näitamisest.
Üüve-Lydia Toompere on Eestis ja Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik, kes on oma varasemates lavastustes tegelenud põhiliselt sotsiaalsete kontekstide vaatlusega. Sellest tõukuvalt on üheks tema peamiseks praktikaks olnud ühiskonna ja inimeste enda lavastustesse kaasamine. Enim tähelepanu on saanud klubitantsu töötuba “Techno Praxis“ ning teatrikülastajaid kaasav lavastus “supersocial”. 
Praeguseks on Lydiat aga hakanud huvitama ka klubi-, fetiš- ja postitantsu skeene. Neis maailmades esineb ta oma alter egona Fluxxious.
Oma esimeses täispikas soololavastuses Sõltumatu Tantsu Laval toob kunstnik lavale aga täiesti uue alter ego. Taaskord poeb ta justkui kellegi teise nahka ning avab uue loodud keha kaudu fantaasiarikka maailma. Flex ja Fluxxious on Toompere, aga tema äärmuslikumas vormis. See sobitub tänapäeva inforohkesse ja võistluslikult tähelepanupüüdvasse maailma paremini kui lihtsalt Lydia. 
Sõltumatu Tantsu Lava

Üüve-Lydia Toompere soololavastus otsib täiuslikkust, mida tuleb kivi-kivi haaval kokku tassida. Publiku silme all väljub Toompere kookonist ning muundub laval oma uueks alter egoks Flex. Vankumatult disainib ta laval perfektset ruumi ja hetke, kuid võib juhtuda, et hakkab selle jooksul ise otsast murenema. Lavastus viib vaatajad nihestatud jõusaali, enesetuunija laboratooriumisse ja paralleelreaalsusesse, kus tähelepanu on üksikindiviidi võimatul võimekusel. Jõujaam süstib usku, ent paneb proovile ka ühiskondlikke arusaamu rammu näitamisest.
Üüve-Lydia Toompere on Eestis ja Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik, kes on oma varasemates lavastustes tegelenud põhiliselt sotsiaalsete kontekstide vaatlusega. Sellest tõukuvalt on üheks tema peamiseks praktikaks olnud ühiskonna ja inimeste enda lavastustesse kaasamine. Enim tähelepanu on saanud klubitantsu töötuba “Techno Praxis“ ning teatrikülastajaid kaasav lavastus “supersocial”. 
Praeguseks on Lydiat aga hakanud huvitama ka klubi-, fetiš- ja postitantsu skeene. Neis maailmades esineb ta oma alter egona Fluxxious.
Oma esimeses täispikas soololavastuses Sõltumatu Tantsu Laval toob kunstnik lavale aga täiesti uue alter ego. Taaskord poeb ta justkui kellegi teise nahka ning avab uue loodud keha kaudu fantaasiarikka maailma. Flex ja Fluxxious on Toompere, aga tema äärmuslikumas vormis. See sobitub tänapäeva inforohkesse ja võistluslikult tähelepanupüüdvasse maailma paremini kui lihtsalt Lydia. 
Sõltumatu Tantsu Lava

Üüve-Lydia Toompere soololavastus otsib täiuslikkust, mida tuleb kivi-kivi haaval kokku tassida. Publiku silme all väljub Toompere kookonist ning muundub laval oma uueks alter egoks Flex. Vankumatult disainib ta laval perfektset ruumi ja hetke, kuid võib juhtuda, et hakkab selle jooksul ise otsast murenema. Lavastus viib vaatajad nihestatud jõusaali, enesetuunija laboratooriumisse ja paralleelreaalsusesse, kus tähelepanu on üksikindiviidi võimatul võimekusel. Jõujaam süstib usku, ent paneb proovile ka ühiskondlikke arusaamu rammu näitamisest.
Üüve-Lydia Toompere on Eestis ja Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik, kes on oma varasemates lavastustes tegelenud põhiliselt sotsiaalsete kontekstide vaatlusega. Sellest tõukuvalt on üheks tema peamiseks praktikaks olnud ühiskonna ja inimeste enda lavastustesse kaasamine. Enim tähelepanu on saanud klubitantsu töötuba “Techno Praxis“ ning teatrikülastajaid kaasav lavastus “supersocial”. 
Praeguseks on Lydiat aga hakanud huvitama ka klubi-, fetiš- ja postitantsu skeene. Neis maailmades esineb ta oma alter egona Fluxxious.
Oma esimeses täispikas soololavastuses Sõltumatu Tantsu Laval toob kunstnik lavale aga täiesti uue alter ego. Taaskord poeb ta justkui kellegi teise nahka ning avab uue loodud keha kaudu fantaasiarikka maailma. Flex ja Fluxxious on Toompere, aga tema äärmuslikumas vormis. See sobitub tänapäeva inforohkesse ja võistluslikult tähelepanupüüdvasse maailma paremini kui lihtsalt Lydia. 
Sõltumatu Tantsu Lava

Kõlgume sisemise ja välise taju piiril. Meie eesmärk on võrgutada tähelepanu: manipuleerides, meelt lahutades ja nähtav olles. 
„t ä h e l e p a n u v õ r k” embab sind nõrkemiseni ning koormab su katkendlike mälupiltidega üle. Selle kogemine meenutab aegluubis surfamist läbi moonutatud veebi. Õhus hõljuvad tuttavad tunded ja helid, kuid need on läbisegi laiali paisatud ning infot tulvab igast suunast aina juurde. Sind juhatatakse nendest erinevatest meeleoludest ja visuaalidest läbi. Sul hakkab seejuures kõhe. Kujutletu ja reaalne mööduvad parallelselt ning ajavad sind üha enam segadusse. Sa viibid absurdses ruumis, mis tekib teatraalsuse, tooruse, äkilisuse, laetuse, salapärasuse, pehmuse ja intiimsuse vastuolulises koosmõjus. 
Lavastus on unenäoline, kuid tajutav jälg sellest, kuidas meie fookust praegusel ajal juhitakse. See on koht, mis aitab välise infotulvaga silmitsi seista, pakkudes meile analüüsimomenti, et märgata, millega me parasjagu päriselt tõtt vaatame.
“Tähelepanuvõrgustik on aju süsteem, mis aitab märgata olulisi muutusi nii väliskeskkonnas kui ka enda sisemistes seisundites. Selle põhiülesanne on suunata tähelepanu sellele, mis on parajasti tähtis, ning aidata ajul valida sobiv viis reageerimiseks. Nii toetab see keskendumist, otsustamist ja käitumise kohandamist vastavalt olukorrale. Lisaks aitab tähelepanuvõrgustik vahendada üleminekut sisemiselt suunatud mõtlemise ja väliskeskkonnale keskendunud tegutsemise vahel. See tähendab, et võrgustik aitab lülituda näiteks enesesse süüvimiselt või uitmõtetelt sihipärasele tähelepanule ja ülesande lahendamisele. Seetõttu on sellel oluline roll ka suhtlemises, sotsiaalses käitumises ja eneseteadlikkuses, kuna see seob omavahel aistingud, emotsioonid ja mõtlemise.
Allikas: Jaan Aru kokkuvõttev tõlge vikipeedia artiklile “Salience network“
 
Júlia Vavra on Budapestis elav vabakutseline kaasaegne tantsija, etendaja ja koreograaf. Ta on õppinud koreograafiat Budapesti Kaasaegse Tantsu Akadeemias ja Amsterdami SNDO-s (School for New Dance Development). Ta käsitleb kehasid kui salapäraseid, pidevalt arenevaid infokandjaid. Ta töötab vastuolude ja tabudega. Karakterite loomise, ümber mõtestatud sümbolite, moonutatud koodide, iroonia ja huumori kaudu püüab ta mõtiskleda meie varjatud reeglite, eetika, käitumise ja mustrite üle.
„t ä h e l e p a n u v õ r k ” (s a l i e n c e n e t w o r k) on jätk tema viimasele teosele „d e f a u l t m o d e n e t w o r k”, mis keskendus unistamise seisundile. Oma eelmises teoses „Artists like me” torkis ta oma elukutse kohalikke ja globaalseid kontekste ning mehhanisme läbi brutaalselt ausa satiiri.
 
See teos on valminud Euroopa Liidu rahalise abiga. Siin väljendatud seisukohti ei saa mingil viisil käsitleda Euroopa Liidu ametliku arvamuse kajastamisena.
 
Arvustused:
“Arvustus. Magnetväli ja dekonstrueeritud klubi” – Lisette-Marie Viilup, ERR kultuuriportaal, 12.05.2026
“Keha jääb maha” – Kärt Koppel, Sirp, 29.05.2026
Meedias:
“Ungari koreograaf tõi Eestis lavale teose tähelepanuga manipuleerimisest. „See tuleb isiklikust kogemusest“ “ – Emel-Elizabeth Tuulik, Delfi, 26.05.2026
“Sõltumatu Tantsu Laval esietendub Júlia Vavra lavastus “Tähelepanuvõrk”” – Reet Weidebaum, ERR kultuuriportaal,

Kõlgume sisemise ja välise taju piiril. Meie eesmärk on võrgutada tähelepanu: manipuleerides, meelt lahutades ja nähtav olles. 
„t ä h e l e p a n u v õ r k” embab sind nõrkemiseni ning koormab su katkendlike mälupiltidega üle. Selle kogemine meenutab aegluubis surfamist läbi moonutatud veebi. Õhus hõljuvad tuttavad tunded ja helid, kuid need on läbisegi laiali paisatud ning infot tulvab igast suunast aina juurde. Sind juhatatakse nendest erinevatest meeleoludest ja visuaalidest läbi. Sul hakkab seejuures kõhe. Kujutletu ja reaalne mööduvad parallelselt ning ajavad sind üha enam segadusse. Sa viibid absurdses ruumis, mis tekib teatraalsuse, tooruse, äkilisuse, laetuse, salapärasuse, pehmuse ja intiimsuse vastuolulises koosmõjus. 
Lavastus on unenäoline, kuid tajutav jälg sellest, kuidas meie fookust praegusel ajal juhitakse. See on koht, mis aitab välise infotulvaga silmitsi seista, pakkudes meile analüüsimomenti, et märgata, millega me parasjagu päriselt tõtt vaatame.
“Tähelepanuvõrgustik on aju süsteem, mis aitab märgata olulisi muutusi nii väliskeskkonnas kui ka enda sisemistes seisundites. Selle põhiülesanne on suunata tähelepanu sellele, mis on parajasti tähtis, ning aidata ajul valida sobiv viis reageerimiseks. Nii toetab see keskendumist, otsustamist ja käitumise kohandamist vastavalt olukorrale. Lisaks aitab tähelepanuvõrgustik vahendada üleminekut sisemiselt suunatud mõtlemise ja väliskeskkonnale keskendunud tegutsemise vahel. See tähendab, et võrgustik aitab lülituda näiteks enesesse süüvimiselt või uitmõtetelt sihipärasele tähelepanule ja ülesande lahendamisele. Seetõttu on sellel oluline roll ka suhtlemises, sotsiaalses käitumises ja eneseteadlikkuses, kuna see seob omavahel aistingud, emotsioonid ja mõtlemise.
Allikas: Jaan Aru kokkuvõttev tõlge vikipeedia artiklile “Salience network“
 
Júlia Vavra on Budapestis elav vabakutseline kaasaegne tantsija, etendaja ja koreograaf. Ta on õppinud koreograafiat Budapesti Kaasaegse Tantsu Akadeemias ja Amsterdami SNDO-s (School for New Dance Development). Ta käsitleb kehasid kui salapäraseid, pidevalt arenevaid infokandjaid. Ta töötab vastuolude ja tabudega. Karakterite loomise, ümber mõtestatud sümbolite, moonutatud koodide, iroonia ja huumori kaudu püüab ta mõtiskleda meie varjatud reeglite, eetika, käitumise ja mustrite üle.
„t ä h e l e p a n u v õ r k ” (s a l i e n c e n e t w o r k) on jätk tema viimasele teosele „d e f a u l t m o d e n e t w o r k”, mis keskendus unistamise seisundile. Oma eelmises teoses „Artists like me” torkis ta oma elukutse kohalikke ja globaalseid kontekste ning mehhanisme läbi brutaalselt ausa satiiri.
 
See teos on valminud Euroopa Liidu rahalise abiga. Siin väljendatud seisukohti ei saa mingil viisil käsitleda Euroopa Liidu ametliku arvamuse kajastamisena.
 
Arvustused:
“Arvustus. Magnetväli ja dekonstrueeritud klubi” – Lisette-Marie Viilup, ERR kultuuriportaal, 12.05.2026
“Keha jääb maha” – Kärt Koppel, Sirp, 29.05.2026
Meedias:
“Ungari koreograaf tõi Eestis lavale teose tähelepanuga manipuleerimisest. „See tuleb isiklikust kogemusest“ “ – Emel-Elizabeth Tuulik, Delfi, 26.05.2026
“Sõltumatu Tantsu Laval esietendub Júlia Vavra lavastus “Tähelepanuvõrk”” – Reet Weidebaum, ERR kultuuriportaal,

Loovtiim: Henri Hütt, Üüve-Lydia Toompere, Alana Proosa, Amanda Tender, Maarja Tosin, Aivar Kallaste, Vladimir Frolov, Florian Wahl, Mikk-Mait Kivi, Linda Mai Kari
Pildid: Laura Palling
Produtsent: Sirli Oot
Toetajad: Eesti Kultuurkapital
Partner: Ronimisministeerium
Asukoht: Ronimisministeerium (Suur-Paala 39, Tallinn)

Loovtiim: Henri Hütt, Üüve-Lydia Toompere, Alana Proosa, Amanda Tender, Maarja Tosin, Aivar Kallaste, Vladimir Frolov, Florian Wahl, Mikk-Mait Kivi, Linda Mai Kari
Pildid: Laura Palling
Produtsent: Sirli Oot
Toetajad: Eesti Kultuurkapital
Partner: Ronimisministeerium
Asukoht: Ronimisministeerium (Suur-Paala 39, Tallinn)

Loovtiim: Henri Hütt, Üüve-Lydia Toompere, Alana Proosa, Amanda Tender, Maarja Tosin, Aivar Kallaste, Vladimir Frolov, Florian Wahl, Mikk-Mait Kivi, Linda Mai Kari
Pildid: Laura Palling
Produtsent: Sirli Oot
Toetajad: Eesti Kultuurkapital
Partner: Ronimisministeerium
Asukoht: Ronimisministeerium (Suur-Paala 39, Tallinn)

Loovtiim: Henri Hütt, Üüve-Lydia Toompere, Alana Proosa, Amanda Tender, Maarja Tosin, Aivar Kallaste, Vladimir Frolov, Florian Wahl, Mikk-Mait Kivi, Linda Mai Kari
Pildid: Laura Palling
Produtsent: Sirli Oot
Toetajad: Eesti Kultuurkapital
Partner: Ronimisministeerium
Asukoht: Ronimisministeerium (Suur-Paala 39, Tallinn)

Loovtiim: Henri Hütt, Üüve-Lydia Toompere, Alana Proosa, Amanda Tender, Maarja Tosin, Aivar Kallaste, Vladimir Frolov, Florian Wahl, Mikk-Mait Kivi, Linda Mai Kari
Pildid: Laura Palling
Produtsent: Sirli Oot
Toetajad: Eesti Kultuurkapital
Partner: Ronimisministeerium
Asukoht: Ronimisministeerium (Suur-Paala 39, Tallinn)