Von Krahl üritused

“Teid ootab mõnus täiskasvanutele mõeldud spaa- ja lõõgastusala Pühapäevamaa, kus aeg justkui peatub. Saate nautida kõigi mugavustega deluxe numbrituba, rikkalikku buffet-hommikusööki, piiramatut spaa-ja saunakeskuse külastust ning laia valikut iluprotseduure, mida viivad läbi lõõgastusspetsialistid. Pühapäevamaa ootab teid!”
Just sellist kuulutust luges ühelt lendlehelt Jussike ja otsustas, maksku mis maksab, sinna minna, aga on alles esmaspäev. Enne tuleb üle elada töönädala julmad katsumused, kuid unistus rahust ja vaikusest, ühest külmast õllest ning lösutamisest annab talle jõudu. Raskest töönädalast räsituna jõuab loo kangelane Jussike viimaks Pühapäevamaale.
Me võime küsida igasuguseid küsimusi: kas ta oli rahul, kas talle meeldis, kas see tasus ära. Ei. Me ei tegele sellega. Me näitame teile ainult üht ja kõige olulisemat - kuidas Pühapäevamaa teda vastu võtab. Kas Jussike tunneb end unistustemaal nagu kodus või kaotab enesekontrolli, selgub Von Krahli teatris.
Lavastus tõukub Silvi Väljali 1966. aastal kirjutatud lastejutust “Jussikese seitse sõpra” ja Aldous Huxley ulmeromaanist “Hea uus ilm”.
Autorid Kristina Preimann, Kristel Zimmer, Edgar Vunš, Markus Auling, Herman Pihlak, Karl Birnbaum
Etendus on ilma vaheajata ja kestab 1 tund 25 minutit.
Esietendus Von Krahli Teatris 19. oktoobril 2024

“Teid ootab mõnus täiskasvanutele mõeldud spaa- ja lõõgastusala Pühapäevamaa, kus aeg justkui peatub. Saate nautida kõigi mugavustega deluxe numbrituba, rikkalikku buffet-hommikusööki, piiramatut spaa-ja saunakeskuse külastust ning laia valikut iluprotseduure, mida viivad läbi lõõgastusspetsialistid. Pühapäevamaa ootab teid!”
Just sellist kuulutust luges ühelt lendlehelt Jussike ja otsustas, maksku mis maksab, sinna minna, aga on alles esmaspäev. Enne tuleb üle elada töönädala julmad katsumused, kuid unistus rahust ja vaikusest, ühest külmast õllest ning lösutamisest annab talle jõudu. Raskest töönädalast räsituna jõuab loo kangelane Jussike viimaks Pühapäevamaale.
Me võime küsida igasuguseid küsimusi: kas ta oli rahul, kas talle meeldis, kas see tasus ära. Ei. Me ei tegele sellega. Me näitame teile ainult üht ja kõige olulisemat - kuidas Pühapäevamaa teda vastu võtab. Kas Jussike tunneb end unistustemaal nagu kodus või kaotab enesekontrolli, selgub Von Krahli teatris.
Lavastus tõukub Silvi Väljali 1966. aastal kirjutatud lastejutust “Jussikese seitse sõpra” ja Aldous Huxley ulmeromaanist “Hea uus ilm”.
Autorid Kristina Preimann, Kristel Zimmer, Edgar Vunš, Markus Auling, Herman Pihlak, Karl Birnbaum
Etendus on ilma vaheajata ja kestab 1 tund 25 minutit.Esietendus Von Krahli Teatris 19. oktoobril 2024

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?
Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?
Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.
Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit Põldma
Dramaturgiline tugi Heneliis Notton
Ruum Anu Vahtra ja Mart Kangro
Heli, valgus, tehnilised lahendused Kalle Tikas
Tehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

“See ei ole nii (nagu teile paistab)”
Ingomar Vihmar: 
See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.
Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.
Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.
Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!
Mis on reaalne, see pole ohustatud.
Mis on ebareaalne, seda pole olemas.
Autor-lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Kristel Zimmer
Helilooja: Hendrik Kaljujärv
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Laval: Juhan Ulfsak, Mari Abel, Ester Kuntu, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling, Herman Pihlak ja Edgar Vunš
Esietendus 2. detsembril 2026.
Orienteeruv kestus: 2 tundi ilma vaheajata

“See ei ole nii (nagu teile paistab)”
Ingomar Vihmar: 
See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.
Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.
Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.
Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!
Mis on reaalne, see pole ohustatud.
Mis on ebareaalne, seda pole olemas.
Autor-lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Kristel Zimmer
Helilooja: Hendrik Kaljujärv
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Laval: Juhan Ulfsak, Mari Abel, Ester Kuntu, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling, Herman Pihlak ja Edgar Vunš
Esietendus 2. detsembril 2026.
Orienteeruv kestus: 2 tundi ilma vaheajata

“See ei ole nii (nagu teile paistab)”
Ingomar Vihmar: 
See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.
Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.
Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.
Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!
Mis on reaalne, see pole ohustatud.
Mis on ebareaalne, seda pole olemas.
Autor-lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Kristel Zimmer
Helilooja: Hendrik Kaljujärv
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Laval: Juhan Ulfsak, Mari Abel, Ester Kuntu, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling, Herman Pihlak ja Edgar Vunš
Esietendus 2. detsembril 2026.
Orienteeruv kestus: 2 tundi ilma vaheajata

“See ei ole nii (nagu teile paistab)”
Ingomar Vihmar: 
See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.
Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.
Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.
Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!
Mis on reaalne, see pole ohustatud.
Mis on ebareaalne, seda pole olemas.
Autor-lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Kristel Zimmer
Helilooja: Hendrik Kaljujärv
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Laval: Juhan Ulfsak, Mari Abel, Ester Kuntu, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling, Herman Pihlak ja Edgar Vunš
Esietendus 2. detsembril 2026.
Orienteeruv kestus: 2 tundi ilma vaheajata

“See ei ole nii (nagu teile paistab)”
Ingomar Vihmar: 
See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.
Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.
Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.
Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!
Mis on reaalne, see pole ohustatud.
Mis on ebareaalne, seda pole olemas.
Autor-lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Kristel Zimmer
Helilooja: Hendrik Kaljujärv
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Laval: Juhan Ulfsak, Mari Abel, Ester Kuntu, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling, Herman Pihlak ja Edgar Vunš
Esietendus 2. detsembril 2026.
Orienteeruv kestus: 2 tundi ilma vaheajata

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Von Krahli Teatri väikeses saalis kohtuvad 52-aastane Mart ja 32-aastane Priit. Kaks keha, mis kannavad tähendusi, mille nad on endale ise valinud, ja neid, mida teised neile omistavad. Nende dialoog ei ole üksnes nende dialoog – siin põrkuvad konformistid ja radikaalid, koleerikud ja flegmaatikud, ründajad ja väravavahid, pioneerid ja millenniaalid, kiilakad ja habemikud, noored, kes ei joo ega pidutse, ja keskealised, kes on konstantselt pohmas. Igaüks on veendunud oma maailmavaate paikapidavuses ja valmis kirglikult selle eest seisma. Mis saab, kui need maailmad kokku põrkavad?Mart Kangro ja Priit Põldma koostöölavastus on uurimus identiteedist ning põlvkondade kokkupuute- ja -põrkepunktidest. Nad esitavad oma seisukohti, püüdes aru saada, kas need on ikka isiklikud või kantud veel millestki – põlvkondlikest hoiakutest, kontekstist ja konjunktuurist. Kas tänases maailmas on võimalik öelda midagi, mis ei kõlaks iseenda paroodiana?Kangro ja Põldma eelmine ühistöö kandis pealkirja „Komöödia“. „Paroodia“ tõotab tulla veel süngem ja tõsisem kui „Komöödia“. Ilma naljata.Autorid ja esitajad Mart Kangro ja Priit PõldmaDramaturgiline tugi Heneliis NottonRuum Anu Vahtra ja Mart KangroHeli, valgus, tehnilised lahendused Kalle TikasTehniline tugi Kristiina Tinnu Tang

Esmakordselt Von Krahlis – maailmakuulus ja raputav telesari “Ma tahan uskuda”
Triin Ruumeti “Ma tahan uskuda” kujutab tõsielu suhtesaadet kogu selle kirglikus ilutulestikus – tuled, kaamerad, pihitoolid. Üks kohting vahetab välja teise, järgnev noormees trumpab üle eelmise. Kuid kui telemaailma tulevärk enam ei toida, hakkab saates elatav elu võtma mõõtmeid, mida keegi oodata ei osanud. Osalised seisavad valiku eest: kas jätkata lavastatud reaalsust vaatajate meeleheaks või leida julgus iseendale otsa vaadata.
Esietendus 2. septembril Von Krahli TeatrisAlla 14. aastastele mittesoovitatav
lavastaja: Triin Ruumet
dramaturg: Joosep Lõhmus
muusikaline kujundaja: Frederik Mustonen
kunstnik: Ksenia Verbeštšuk
kostüümikunstnik: Kärt Hammer
valguskunstnik: Siim Reispass
videorežisöör: Tom Tristan Kidron
videooperaator: Jekaterina Abramova
kehadramaturg: Juhan Ulfsak
etendajad: Kristina Preimann, Edgar Vunš, Herman Pihlak, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling
produtsent: Anu Almik
Etenduse kestus 2 tundi ja 20 minutit koos vaheajaga.
Lavastust toetab Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
#tallinnfringe2026

Esmakordselt Von Krahlis – maailmakuulus ja raputav telesari “Ma tahan uskuda”
Triin Ruumeti “Ma tahan uskuda” kujutab tõsielu suhtesaadet kogu selle kirglikus ilutulestikus – tuled, kaamerad, pihitoolid. Üks kohting vahetab välja teise, järgnev noormees trumpab üle eelmise. Kuid kui telemaailma tulevärk enam ei toida, hakkab saates elatav elu võtma mõõtmeid, mida keegi oodata ei osanud. Osalised seisavad valiku eest: kas jätkata lavastatud reaalsust vaatajate meeleheaks või leida julgus iseendale otsa vaadata.
Esietendus 2. septembril Von Krahli TeatrisAlla 14. aastastele mittesoovitatav
lavastaja: Triin Ruumet
dramaturg: Joosep Lõhmus
muusikaline kujundaja: Frederik Mustonen
kunstnik: Ksenia Verbeštšuk
kostüümikunstnik: Kärt Hammer
valguskunstnik: Siim Reispass
videorežisöör: Tom Tristan Kidron
videooperaator: Jekaterina Abramova
kehadramaturg: Juhan Ulfsak
etendajad: Kristina Preimann, Edgar Vunš, Herman Pihlak, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling
produtsent: Anu Almik
Etenduse kestus 2 tundi ja 20 minutit koos vaheajaga.
Lavastust toetab Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
#tallinnfringe2026

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud. Tants ei ole siin pelgalt inimese loodud, vaid jõud; vool või hullus, mis ei lõpe koos inimesega.
Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid. 
Lavastaja/ koreograaf: Johhan Rosenberg 
Arhitekt: Sille Pihlak 
Moekunstnik: Karl Joonas Alamaa 
Helilooja: Hendrik Kaljujärv 
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Dramaturgid: Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko
Etendajad: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Valgus: Magnus Voogla
Heli: Jürgen Reismaa 
Rekvisiitor: Kristiina Praks 
Disainer: Jaan Evart
Projektijuhid: Kaie Olmre, Jaak Prints
Produktsiooni assistendid: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Kommunikatsioon ja turundus: Katrin Tomiste 
Lavajõud: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Õmblejad: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen Sinnep
Insener: Adam Orlinski
Ehitajad: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Suur aitäh: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Türnpu, Otto Antson, Rasmus Linde, Haine Paelavabrik, Omaking, Pjotr Degtjarjov / suusalaenutus.ee, Aarete Laegas
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn, Eesti Kultuuriministeerium
Öömaaeg valmib Von Krahli Teatri ja elektron.art koostöös.
Etenduse kestus 1’40.
Lavastuses kasutatakse vähesel määral strobovalgust ja lavatossu.
Lavastus ei ole soovitatav alla 16. aastastele.
Night’s due   
…bodies gather and seek shelter before the night disperses.“The night’s due” is an invitation to a nocturnal refuge. This is the time of the night, a dance in the darkness, until the rhythm decays. These movements can’t be archived, because they can’t be seen. Coming together as a practice older than language. Patterns and rhythms that repeat year after year, cycles of eating and drinking, birth and death, sex and bodily circulation.
The night becomes a sanctuary, holding knowledge that daylight has cast aside. This moment gives the night its due: honoring it as a cradle and refuge for all that daylight denies. These are practices that resist capture; subcultures, informal rituals, migrant bodies, folk forms, and collective behaviors that are lived but rarely archived. Movements that dislocate authorship, or institutionalised memory. Nights persist because they are repeated, absorbed, and transmitted between bodies. Folk here is a migratory one - shaped by displacement, survival, adaptation, and repetition.
Director/Choreographer: Johhan Rosenberg 
Architect: Sille Pihlak 
Costume design: Karl Joonas Alamaa 
Composer: Hendrik Kaljujärv 
Light designer: Priidu Adlas (Estonian Drama Theatre)
Dramaturgs: Nele Tiidelepp and Rauno Zubko
Performers: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš and Folk dance company Pääsuke dancers: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Light: Magnus Voogla
Sound: Jürgen Reismaa 
Prop master: Kristiina Praks 
Designer: Jaan Evart
Production: Kaie Olmre, Jaak Prints
Production assistance: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Communication and marketing: Katrin Tomiste 
Stage: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Seamstresses: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen Sinnep
Engineer: Adam Orlinski
Builders: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Thanks: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Tür

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud. Tants ei ole siin pelgalt inimese loodud, vaid jõud; vool või hullus, mis ei lõpe koos inimesega.
Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid. 
Lavastaja/ koreograaf: Johhan Rosenberg 
Arhitekt: Sille Pihlak 
Moekunstnik: Karl Joonas Alamaa 
Helilooja: Hendrik Kaljujärv 
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Dramaturgid: Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko
Etendajad: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Valgus: Magnus Voogla
Heli: Jürgen Reismaa 
Rekvisiitor: Kristiina Praks 
Disainer: Jaan Evart
Projektijuhid: Kaie Olmre, Jaak Prints
Produktsiooni assistendid: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Kommunikatsioon ja turundus: Katrin Tomiste 
Lavajõud: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Õmblejad: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen SinnepInsener: Adam Orlinski
Ehitajad: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Suur aitäh: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Türnpu, Otto Antson, Rasmus Linde, Haine Paelavabrik, Omaking, Pjotr Degtjarjov / suusalaenutus.ee, Aarete Laegas
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn, Eesti Kultuuriministeerium
Öömaaeg valmib Von Krahli Teatri ja elektron.art koostöös.
Etenduse kestus 1’40.
Lavastuses kasutatakse vähesel määral strobovalgust ja lavatossu.Lavastus ei ole soovitatav alla 16. aastastele.
Night’s due   
…bodies gather and seek shelter before the night disperses.“The night’s due” is an invitation to a nocturnal refuge. This is the time of the night, a dance in the darkness, until the rhythm decays. These movements can’t be archived, because they can’t be seen. Coming together as a practice older than language. Patterns and rhythms that repeat year after year, cycles of eating and drinking, birth and death, sex and bodily circulation.
The night becomes a sanctuary, holding knowledge that daylight has cast aside. This moment gives the night its due: honoring it as a cradle and refuge for all that daylight denies. These are practices that resist capture; subcultures, informal rituals, migrant bodies, folk forms, and collective behaviors that are lived but rarely archived. Movements that dislocate authorship, or institutionalised memory. Nights persist because they are repeated, absorbed, and transmitted between bodies. Folk here is a migratory one - shaped by displacement, survival, adaptation, and repetition.
Director/Choreographer: Johhan Rosenberg 
Architect: Sille Pihlak 
Costume design: Karl Joonas Alamaa 
Composer: Hendrik Kaljujärv 
Light designer: Priidu Adlas (Estonian Drama Theatre)
Dramaturgs: Nele Tiidelepp and Rauno Zubko
Performers: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš and Folk dance company Pääsuke dancers: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Light: Magnus Voogla
Sound: Jürgen Reismaa 
Prop master: Kristiina Praks 
Designer: Jaan Evart
Production: Kaie Olmre, Jaak Prints
Production assistance: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Communication and marketing: Katrin Tomiste 
Stage: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Seamstresses: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen Sinnep
Engineer: Adam Orlinski
Builders: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Thanks: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Tür

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud. Tants ei ole siin pelgalt inimese loodud, vaid jõud; vool või hullus, mis ei lõpe koos inimesega.
Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid. 
Lavastaja/ koreograaf: Johhan Rosenberg 
Arhitekt: Sille Pihlak 
Moekunstnik: Karl Joonas Alamaa 
Helilooja: Hendrik Kaljujärv 
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Dramaturgid: Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko
Etendajad: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Valgus: Magnus Voogla
Heli: Jürgen Reismaa 
Rekvisiitor: Kristiina Praks 
Disainer: Jaan Evart
Projektijuhid: Kaie Olmre, Jaak Prints
Produktsiooni assistendid: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Kommunikatsioon ja turundus: Katrin Tomiste 
Lavajõud: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Õmblejad: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen SinnepInsener: Adam Orlinski
Ehitajad: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Suur aitäh: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Türnpu, Otto Antson, Rasmus Linde, Haine Paelavabrik, Omaking, Pjotr Degtjarjov / suusalaenutus.ee, Aarete Laegas
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn, Eesti Kultuuriministeerium
Öömaaeg valmib Von Krahli Teatri ja elektron.art koostöös.
Etenduse kestus 1’40.
Lavastuses kasutatakse vähesel määral strobovalgust ja lavatossu.Lavastus ei ole soovitatav alla 16. aastastele.
Night’s due   
…bodies gather and seek shelter before the night disperses.“The night’s due” is an invitation to a nocturnal refuge. This is the time of the night, a dance in the darkness, until the rhythm decays. These movements can’t be archived, because they can’t be seen. Coming together as a practice older than language. Patterns and rhythms that repeat year after year, cycles of eating and drinking, birth and death, sex and bodily circulation.
The night becomes a sanctuary, holding knowledge that daylight has cast aside. This moment gives the night its due: honoring it as a cradle and refuge for all that daylight denies. These are practices that resist capture; subcultures, informal rituals, migrant bodies, folk forms, and collective behaviors that are lived but rarely archived. Movements that dislocate authorship, or institutionalised memory. Nights persist because they are repeated, absorbed, and transmitted between bodies. Folk here is a migratory one - shaped by displacement, survival, adaptation, and repetition.
Director/Choreographer: Johhan Rosenberg 
Architect: Sille Pihlak 
Costume design: Karl Joonas Alamaa 
Composer: Hendrik Kaljujärv 
Light designer: Priidu Adlas (Estonian Drama Theatre)
Dramaturgs: Nele Tiidelepp and Rauno Zubko
Performers: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš and Folk dance company Pääsuke dancers: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Light: Magnus Voogla
Sound: Jürgen Reismaa 
Prop master: Kristiina Praks 
Designer: Jaan Evart
Production: Kaie Olmre, Jaak Prints
Production assistance: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Communication and marketing: Katrin Tomiste 
Stage: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Seamstresses: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen Sinnep
Engineer: Adam Orlinski
Builders: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Thanks: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Tür

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud. Tants ei ole siin pelgalt inimese loodud, vaid jõud; vool või hullus, mis ei lõpe koos inimesega.
Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid. 
Lavastaja/ koreograaf: Johhan Rosenberg 
Arhitekt: Sille Pihlak 
Moekunstnik: Karl Joonas Alamaa 
Helilooja: Hendrik Kaljujärv 
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Dramaturgid: Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko
Etendajad: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Valgus: Magnus Voogla
Heli: Jürgen Reismaa 
Rekvisiitor: Kristiina Praks 
Disainer: Jaan Evart
Projektijuhid: Kaie Olmre, Jaak Prints
Produktsiooni assistendid: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Kommunikatsioon ja turundus: Katrin Tomiste 
Lavajõud: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Õmblejad: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen SinnepInsener: Adam Orlinski
Ehitajad: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Suur aitäh: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Türnpu, Otto Antson, Rasmus Linde, Haine Paelavabrik, Omaking, Pjotr Degtjarjov / suusalaenutus.ee, Aarete Laegas
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn, Eesti Kultuuriministeerium
Öömaaeg valmib Von Krahli Teatri ja elektron.art koostöös.
Etenduse kestus 1’40.
Lavastuses kasutatakse vähesel määral strobovalgust ja lavatossu.Lavastus ei ole soovitatav alla 16. aastastele.
Night’s due   
…bodies gather and seek shelter before the night disperses.“The night’s due” is an invitation to a nocturnal refuge. This is the time of the night, a dance in the darkness, until the rhythm decays. These movements can’t be archived, because they can’t be seen. Coming together as a practice older than language. Patterns and rhythms that repeat year after year, cycles of eating and drinking, birth and death, sex and bodily circulation.
The night becomes a sanctuary, holding knowledge that daylight has cast aside. This moment gives the night its due: honoring it as a cradle and refuge for all that daylight denies. These are practices that resist capture; subcultures, informal rituals, migrant bodies, folk forms, and collective behaviors that are lived but rarely archived. Movements that dislocate authorship, or institutionalised memory. Nights persist because they are repeated, absorbed, and transmitted between bodies. Folk here is a migratory one - shaped by displacement, survival, adaptation, and repetition.
Director/Choreographer: Johhan Rosenberg 
Architect: Sille Pihlak 
Costume design: Karl Joonas Alamaa 
Composer: Hendrik Kaljujärv 
Light designer: Priidu Adlas (Estonian Drama Theatre)
Dramaturgs: Nele Tiidelepp and Rauno Zubko
Performers: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš and Folk dance company Pääsuke dancers: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu
Light: Magnus Voogla
Sound: Jürgen Reismaa 
Prop master: Kristiina Praks 
Designer: Jaan Evart
Production: Kaie Olmre, Jaak Prints
Production assistance: Tuule Jõks, Carmen Mölder
Communication and marketing: Katrin Tomiste 
Stage: Rinald Kodasma, Margus Terasmees, Hannes Närep, Magnus Voogla 
Seamstresses: Agne Talu, Katrin Rätte, Jürgen Sinnep
Engineer: Adam Orlinski
Builders: Tektuur (Päär Keedus, Johann Ortin Õun, Ardo Hiiuväin)
Thanks: Linda Mai Kari, Thermory, Netti Nüganen, Anne Tür