Ekspeditsioon üritused

Ene-Liis Semperi uuslavastus püstitab küsimuse folkloorse pärimuse tähendusest kaasaegsele inimesele. 
Tegijad kõrvutavad ja vastandavad loomismüüte tänasele argireaalsusele. Laval on seltskond erinevas vanuses tegelasi, kes kõik otsivad stressi ja keeruliste suhete kiuste sisemist tasakaalu.
Lähtematerjalina kasutatakse Hasso Krulli loomingut ja lisaks ka erinevate rahvaste müüte, Byung-Chul Hani teoseid “Väsimuseühiskond” ja “Läbipaistvususühiskond”, Eesti loitsusid ja needmisi ja nii edasi. Olulisel kohal on lavastuses elavas esituses muusika, mida mängitakse arhailistel pillidel.
Autor, lavastaja, kunstnik Ene-Liis Semper
Helikujundajad Jakob Juhkam, Vambola Krigul
Valguskujundaja Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner
Konsultant Hasso Krull
Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Simeoni Sundja, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Erling Eding (Eesti Draamateater). 
Esietendus 7. novembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Ene-Liis Semperi uuslavastus püstitab küsimuse folkloorse pärimuse tähendusest kaasaegsele inimesele. 
Tegijad kõrvutavad ja vastandavad loomismüüte tänasele argireaalsusele. Laval on seltskond erinevas vanuses tegelasi, kes kõik otsivad stressi ja keeruliste suhete kiuste sisemist tasakaalu.
Lähtematerjalina kasutatakse Hasso Krulli loomingut ja lisaks ka erinevate rahvaste müüte, Byung-Chul Hani teoseid “Väsimuseühiskond” ja “Läbipaistvususühiskond”, Eesti loitsusid ja needmisi ja nii edasi. Olulisel kohal on lavastuses elavas esituses muusika, mida mängitakse arhailistel pillidel.
Autor, lavastaja, kunstnik Ene-Liis Semper
Helikujundajad Jakob Juhkam, Vambola Krigul
Valguskujundaja Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner
Konsultant Hasso Krull
Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Simeoni Sundja, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Erling Eding (Eesti Draamateater). 
Esietendus 7. novembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastuses "Mis olnud on kirjas mu lihas" on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. 
Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..
Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus - kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb. 
Autorid ja esitajad Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs
Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas
Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega. 
Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Lavastus Jacques Breli muusikaga -
On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad.
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse.
Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad. 
“Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame.
Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee. 
“Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav.
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?
Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu?
Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.
Laval Jarmo Reha, Jaak Lutsoja (akordion) ja Aili Nael
Autor ja lavastaja Jarmo Reha
Kunstnikud Ulvi Tiit ja Allan Appelberg
Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare
Laulusõnade tõlkija Indrek Koff
Helikunstnik Lauri Kaldoja
Valguskunstnik Sasha Mirson
Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas

Lavastus Jacques Breli muusikaga -
On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad.
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse.
Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad. 
“Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame.
Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee. 
“Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav.
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?
Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu?
Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.
Laval Jarmo Reha, Jaak Lutsoja (akordion) ja Aili Nael
Autor ja lavastaja Jarmo Reha
Kunstnikud Ulvi Tiit ja Allan Appelberg
Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare
Laulusõnade tõlkija Indrek Koff
Helikunstnik Lauri Kaldoja
Valguskunstnik Sasha Mirson
Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas

Jutt on jutt. Elu on elu.
- Rutt Hinrikus -
Aga mitu lugu mahub elulukku? Mitu lugu jääb ellu lukku? Ja mitu lugu vajub ajalukku? Ja kas elu loo saab ära rääkida?
Räägime.
Lavastus on lihtne, sest tegelikult on kõik lihtne. Isegi, kui alguses tundub, et ei ole. Kõik lood, mida räägime, on tõestisündinud või väljamõeldud. Õnneliku lõpuga või õnnelikud, aga lõputa. Moraaliga või moraalita. Mõni on õpetlik ja mõnest on targem mitte õppida. Nagu elus ikka. Nagu elulugudes ikka.
Autorid ja esitajad Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet
Esietendus 11. aprill 2026 teatri Ekspeditsioon stuudios Krullis
NB! Etenduse algus kell 14:30!

Jutt on jutt. Elu on elu.
- Rutt Hinrikus -
Aga mitu lugu mahub elulukku? Mitu lugu jääb ellu lukku? Ja mitu lugu vajub ajalukku? Ja kas elu loo saab ära rääkida?
Räägime.
Lavastus on lihtne, sest tegelikult on kõik lihtne. Isegi, kui alguses tundub, et ei ole. Kõik lood, mida räägime, on tõestisündinud või väljamõeldud. Õnneliku lõpuga või õnnelikud, aga lõputa. Moraaliga või moraalita. Mõni on õpetlik ja mõnest on targem mitte õppida. Nagu elus ikka. Nagu elulugudes ikka.
Autorid ja esitajad Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet
Esietendus 11. aprill 2026 teatri Ekspeditsioon stuudios Krullis
NB! Etenduse algus kell 14:30!

Ene-Liis Semperi "Heptagon" püstitab küsimuse mütoloogilise mälu tähendusest kaasaegsele inimesele. 
Tegijad kõrvutavad ja vastandavad loomismüüte tänasele argireaalsusele. Laval on seltskond erinevas vanuses tegelasi, kes kõik otsivad stressi ja pidevalt kasvava suhtlusvõrgustiku kiuste sisemist tasakaalu. 
Lähtematerjalina kasutatakse erinevate rahvaste müüte, Hasso Krulli loomingut, Byung-Chul Hani teoseid “Väsimuseühiskond” ja “Läbipaistvususühiskond”, Eesti loitsusid ja nii edasi. 
Olulisel kohal on elavas esituses muusika, kaasa teeb löökpillimängija Vambola Krigul.
Autor, lavastaja, kunstnik Ene-Liis Semper
Helikujundajad Jakob Juhkam, Vambola Krigul
Valguskujundaja Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner
Konsultant Hasso Krull
Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Simeoni Sundja, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Erling Eding (Eesti Draamateater). 
Esietendus 11. novembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Ene-Liis Semperi "Heptagon" püstitab küsimuse mütoloogilise mälu tähendusest kaasaegsele inimesele. 
Tegijad kõrvutavad ja vastandavad loomismüüte tänasele argireaalsusele. Laval on seltskond erinevas vanuses tegelasi, kes kõik otsivad stressi ja pidevalt kasvava suhtlusvõrgustiku kiuste sisemist tasakaalu. 
Lähtematerjalina kasutatakse erinevate rahvaste müüte, Hasso Krulli loomingut, Byung-Chul Hani teoseid “Väsimuseühiskond” ja “Läbipaistvususühiskond”, Eesti loitsusid ja nii edasi. 
Olulisel kohal on elavas esituses muusika, kaasa teeb löökpillimängija Vambola Krigul.
Autor, lavastaja, kunstnik Ene-Liis Semper
Helikujundajad Jakob Juhkam, Vambola Krigul
Valguskujundaja Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner
Konsultant Hasso Krull
Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Simeoni Sundja, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Erling Eding (Eesti Draamateater). 
Esietendus 11. novembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Lavastus Jacques Breli muusikaga -
On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad.
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse.
Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad. 
“Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame.
Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee. 
“Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav.
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?
Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu?
Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.
Laval Jarmo Reha, Jaak Lutsoja (akordion) ja Aili Nael
Autor ja lavastaja Jarmo Reha
Kunstnikud Ulvi Tiit ja Allan Appelberg
Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare
Laulusõnade tõlkija Indrek Koff
Helikunstnik Lauri Kaldoja
Valguskunstnik Sasha Mirson
Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Lavastus Jacques Breli muusikaga -
On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad.
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse.
Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad. 
“Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame.
Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee. 
“Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav.
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?
Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu?
Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.
Laval Jarmo Reha, Jaak Lutsoja (akordion) ja Aili Nael
Autor ja lavastaja Jarmo Reha
Kunstnikud Ulvi Tiit ja Allan Appelberg
Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare
Laulusõnade tõlkija Indrek Koff
Helikunstnik Lauri Kaldoja
Valguskunstnik Sasha Mirson
Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas

“Ma ei märganudki, millal sa läksid” on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu “pöörane põimik”, “haige laamendamine” või “nukker mõtisklus”. Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist “Sieranevada”, Bora Ćosići romaanist “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd “rolli” küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel. 
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Autor ja lavastaja Lauri Lagle
Dramaturg Eero Epner
Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle
Lavakujunduse teostus Märt Vaidla
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Koreograaf Tiina Mölder
Helikujundaja Artjom Astrov
Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. 
Esietendus 5. mail 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis

Lavastus Jacques Breli muusikaga -
On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad.
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse.
Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad. 
“Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame.
Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee. 
“Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav.
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?
Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu?
Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.
Laval Jarmo Reha, Jaak Lutsoja (akordion) ja Aili Nael
Autor ja lavastaja Jarmo Reha
Kunstnikud Ulvi Tiit ja Allan Appelberg
Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare
Laulusõnade tõlkija Indrek Koff
Helikunstnik Lauri Kaldoja
Valguskunstnik Sasha Mirson
Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas