Ludensemble | Gérard Grisey „Vortex temporum” ja Terry Riley „In C”

Ludensemble astub Tallinna Arhitektuuribiennaali programmis üles kahe kontserdiga, mis uurivad muusika, ruumi ja aja vastastikuseid suhteid. Õhtu algab Kultuurikatla väikeses saalis Gérard Grisey monumentaalse teose „Vortex temporum“ ettekandega ning jätkub Eesti Kaasaegses Kunsti Muuseumis Terry Riley minimalistliku klassiku „In C“ ruumilise interpretatsiooniga. Kahe kontserdi vahel liigub publik ühest arhitektuursest keskkonnast teise, kogedes kaht täiesti erinevat viisi nüüdismuusika kuulamiseks.

Kell 18.00 kõlab Kultuurikatlas Gérard Grisey „Vortex temporum” („Aja keeris“) – aastatel 1994–1996 valminud spektraalmuusika tähtteos ja üks 20. sajandi kammermuusika olulisemaid teoseid. Flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile kirjutatud virtuoosne teos uurib aja kulgemist ja selle tajumist muusika kaudu. Grisey looming lähtub helide spektrist ning nende akustilistest omadustest, luues erakordselt rikkalikke kõlavärve ja pidevalt muutuvaid tekstuure. Erinevate rütmide, ajatasandite ja kõlaprotsesside kaudu kujuneb “Vortex temporum” teoseks, kus aeg ise on üks peamisi muusikalisi materjale.

Tallinna Arhitektuuribiennaalil sünnib „Vortex temporum” ettekanne koostöös visuaalkunstnik Alyona Movkoga, kelle loodud ruumiline visuaalne lahendus täiendab teose arhitektuurset mõtlemist ning avab muusikale uue mõõtme.

Pärast lühikest pausi liigub publik Eesti Kaasaegsesse Kunsti Muuseumisse, kus kell 19.30 kõlab Terry Riley 1964. aastal valminud „In C” – teos, mida peetakse minimalistliku muusika alguspunktiks. Kompositsioon koosneb 53 lühikesest muusikalisest fragmendist, mida esitajad läbivad omas tempos, otsustades ise, kui kaua igal motiivil peatuda. Nii sünnib iga ettekanne kordumatul kujul ning kujuneb ühiselt muusikute omavahelises kuulamises.

Ludensemble'i tõlgenduses laieneb „In C” üle kogu Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi. Muusikud paiknevad eri korrustel ja ruumides, ühendatuna üksnes kõrvaklappides kostva ühise pulsiga. Publik saab vabalt hoones liikuda, avastades muusikat pidevalt muutuvatest vaatenurkadest ning kujundades ise oma kuulamisteekonna.